Valin Syriza – ehk läheb partei siis kiiremini põhja

„See raha tuleb ju ära kulutada, esmaspäeval on meil drahmid,“ viskab arhitekt Joanna nukra muigega võllanalja, viibates punase eurokupüüriga.

Poliitilised valikud on sõpruskonnas, mille moodustavad kolm arhitekti, kaks IT spetsialisti ning elektriinsener, seinast seina.

„Mina hääletan oma 16aastase tütre tuleviku üle,“ teeb IT firma juht Dionissis jutuotsa lahti. „Endal pole mul enam midagi loota,“ rehmab neljakümnendate lõpus mees dramaatiliselt. Vanust on omajagu, riigi majandus kraavis ja suurtes võlgades, pensioniväljavaated olematud.

Dionissise valik langeb endise peaministri George Papandreou vastloodud parteile Kinema, mis mehe sõnul on pakutavatest ainult halbadest variantidest kõige vähem halb. Parteil võib olla raskusi 3%se valimiskünnise ületamisel, kuid Dionissis usub, et just see „karbist väljas“ valik võib kasvõi kunagi tulevikus tagada Kreekale läbipaistvama ja avatuma valitsuse, mis panustab rohkem haridusele ja kärbib avalikku sektorit.

„Meil on tarvis hakata hääletama ühiskonna huve silmas pidades, mitte selleks, et omale avalikus sektoris sooja kohta kindlustada,“ ütleb ta.

Vasilis ise alles kõhkleb praeguse peaministri Antonis Samarase konservatiivse Uue Demokraatia ja uue euroopameelse partei To Potami vahel. Parteid on erinevad, ühisosaks vaid soov „iga hinna eest“ Euroopasse jääda. „Teen oma otsus valimiskasti ees,“ tunnistab mees.

To Potamis on vähemalt uued inimesed, kes pole enne poliitikas olnud – uus lootus.

Arhitekt Yannis kuulab ja vaikib, lõpuks prahvatab sõprade üllatuseks: „Mina hääletan Syriza poolt.“ Niisama ootamatu on põhjendus – see aitaks selle partei kiiremini põhja lasta, et saaksid tulla uued jõud. Kui partei saab võimule ja valitsema, ei jää selle lubadustest ega toetusest midagi järele – nii on läinud sotsialistide parteiga Pasok, nii läks praeguse võimuparteiga Uus Demokraatia ja sama teed on aeg minna ka Syrizal, mis paljus koosneb vanast Pasoki toetajaskonnast, leiab Yannis.

Vasilis ütleb, et ei saa aru, mida see vasakradikaalne valimiste favoriit Syriza endast üldse kujutab. Iga päev pakuvad selle partei poliitikud erinevaid asju, mis näikse olevat pigem konkreetse poliitiku kui partei nägemus. „Neid ei saa usaldada,“ leiab ta.

Mida Syriza aga konkreetsemalt lubab – suuremaid palku ja Kreeka võla kärpimist – kõike seda kindlasti ellu viia ei saa.

Dionissise sõnul valivad seda parteid inimesed, kes ihkavad tagasi kriisieelset heaolu. „Nad hääletavad tunnete, mitte faktide põhjal,“ nendib ta. Kriisi tegelikest põhjustest ja võla kujunemise anatoomiast ei ole huvi lähemalt teada saada.

Seltskonnaga liitub elektriinsener Theodoris, kes teatab, et kavatseb anda protestihääle. „Valin vasakust leerist, sest olen seda alati teinud. Ilmselt valin kommunistid,“ ütleb ta. Eesmärk on praeguse süsteemi hävitamine.

Sama põhjus inspireerib osa kreeklastest hääletama natsistliku partei Kuldne Koidik poolt, ilma et partei vaated neile südamelähedased oleks. See on hääl võimul oleva valitsuse vastu. Vasilis toob näiteks omaenda vana ema, kes hääletas Kuldse Koidiku poolt, et protestida pensioni kärpimise vastu.

Arhitektid Joanna ja Maria valivad üks To Potami, sest see ei ole praegune valitsus ja on uus jõud, ja teine Syriza, sest praeguse valitsuse konservatiivsus ärritab.

Üksmeel valitseb aga selles osas, et Kreeka peab jääma nii euro kui ka Euroopa Liidu liikmeks. Ainult ELi abiga on Kreekal lootust oma probleemidest jagu ja võlad makstud saada. Ning nii nagu Eesti tunneb ka Kreeka, et vajab Euroopa Liidult geopoliitilist kattevarju.

Arutelu on elav, eneseirooniline ja kirglik.

„Ma ei tea, mis tulemuse valimised annavad,“ ütleb Yannis. „Aga üks asi on kindel – tulgu, mis tuleb, meie joome siin kohvi ja arutame ilma asju ka järgmisel laupäeval.“