Soome valimistel on fookus tööjõumaksudel

Soome suurettevõtjate keskliidu (EK) peaökonomisti Penna Urrila sõnul ootavad ettevõtjad eelkõige tööjõumaksude alandamist.

Meil on neli põhiteemat. Kõigepealt efektiivne avalik sektor.  Praeguse struktuuriga ei ole see perspektiivis jätkusuutlik. Kulutused on 58% SKPst, kuid veel kõnekam näitaja on sektoris hõivatute hulk, mis moodustab töötajate koguarvust 25%.

Teiseks maksupoliitika reform, kus peamine tähelepanu on tööjõumaksudel, mitte seekord enam ettevõtte tulumaksul. Edasi tööstuspoliitika ja tööturu reeglid.

Kõige olulisem on jagu saada lõhest tulude ja kulude vahel makse rohkem tõstmata. See lõhe on suurusjärgus 4-5% SKPst, mis tähendab 8-10 miljardit eurot. Kui me mingeid reforme ei tee, tuleks selleks, et võlad üle pea ei kasvaks, selle võrra rohkem tulusid saada või kulusid kärpida. Viimased valitsused on tulusid-kulusid tasakaalustanud peamiselt maksutõusudega 4-5 miljardi euro ulatuses. Tööjõu maksustamine on Soomes Euroopa üks kõrgemaid.

Meil on riiklikul tasandil progresseeruv tulumaks, millele lisandub kohaliku omavalitsuse tulumaks pluss kirikumaks. Kõrgeim maksumäär võib mõnedes omavalitsustes ületada 60%. See rakendub 100 000 eurost suuremale aastasissetulekule. Madalapalgalised – Soome kontekstis 2000 eurot kuus, maksavad vähem makse kui Euroopas keskmiselt. Keskmisel tasemel on palgad maksustatud 1-2 protsendipunkti võrra kõrgemalt kui ELis, suurima tulu saajatel aga ligi 6 protsendipunkti võrra keskmisest kõrgemalt.

Leiame, et maksutõusudega on lagi käes. Samas soovime säilitada Põhjala heaoluühiskonna, kuid vajame uuendatud, n.ö 2.0 versiooni. Praegune süsteem loodi ajal, mil elanikkonna demograafiline struktuur oli väga soodne - enamus soomlasi olid tööealised, laste arv oli vähenemas ja eakate arv ei olnud veel kasvamas. See oli Soome ajaloos unikaalne. Tänastes oludes on see liiga kulukas ja vajab reformi.

Meil tuleb leida ruumi maksukärbeteks, et ergutada hõive kasvu ja ettevõtlust. 2000. aastast on Soome avaliku sektori kulud kasvanud üle 5 miljardi euro. Tuleb aru saada, kust see kulude kasv on tulnud.

Kui soomlastelt küsida, siis öeldakse, et toona oli heaoluühiskond isegi parem kui täna.

Umbes pool kulude kasvust on tulnud vahepeal lisandunud seadustest ja elanikkonna vananemisest, kuid ülejäänud osa? Ehk on kohalikud omavalitsused hakanud mõnd teenust kallimalt pakkuma? Seda tuleb analüüsida ja leida ruumi maksukärbeteks.

Pikas perspektiivis tuleb avaliku sektori tootlikkust tõsta, kasutada rohkem IT lahendusi, kulud kontrolli alla võtta. Ja Soomel tuleb tõsta hõive määra. Praegu on see 68-69% tööealisest elanikkonnast, Rootsis võrdluseks 74-75%. Kui see näitaja tõuseks Rootsi tasemele, korvaks see pea poole tulude ja kulude vahelisest lõhest.

Pensionireformiga oleme alustanud, kuid ka muud sotsiaaltoetused tuleb üle vaadata, et ergutada inimesi tööturul osalema.

Jah. Olulisim on üldine suund, et kõik poliitikad on kujundatud eesmärgiga tuua võimalikult palju inimesi tööturule. Sellist selget sihti pole Soomes olnud.

Maksuhoovad on kõige nähtavamad. Varem oli Rootsil Soomest kõrgem tulumaks igal tulutasandil. Praegu on keskmise tulu saajad Rootsis madalamalt maksustatud. Mõnel tulutasandil võib erinevus olla isegi 4-5 protsendipunkti. Muutus on olnud väga suur.

See on delikaatne teema, millest on raske rääkida nii avalikkuse kui poliitikutega. Kunagi pole õige aeg – headel aegadel pole lisatööjõudu vaja, halbadel on endalgi tööpuudus kõrge. Boston Consultingul on õigus - et tööealiste ja eakate suhe säiliks tänasel tasemel, vajame 2030. aastal praegusega võrreldes 500 000 lisatöökohta. Rehkendasin, et kui me suudaksime hõive määra tõsta ja arvestaksime juurde ka tänase neto sisserände – 15 000 inimest aastas, ei oleks see ikkagi piisav.

Arvan ka seda, et lisaks põgenikepoliitikale vajab Soome poliitikat, mis meelitaks riiki vajalike oskustega talente.

Soome ettevõtte tulumaks on okei. Suuremat reformivajadust näeme üksikisiku tulumaksu osas.

Paljudele ettevõtjatele Soomes tundub Eesti maksusüsteemist atraktiivne reinvesteeritud kasumi maksuvabastus, kuid ma ei pea seda Soomes realistlikuks. See oleks liiga kulukas. Üleminekuajal, mis võib kesta terve kümnendi, väheneksid tulud 2 miljardi euro võrra. See pole majanduslikult ja poliitiliselt Soomes praegu tehtav.

Ja räägitakse vaid väiksest osast Eesti maksusüsteemist, kuid teine osa on, et jaotatud kasum on maksustatud 21%ga ja muu kapitalitulu ja isiklik tulu samuti. See unustatakse. Soomes oleks ühtlane määr kõrgem. Eesti süsteemi eeliseid ei saa vaid reinvesteeritud tulu maksuvabastusest.

Sellise süsteemi miinuseks on kapitali lukustamine ettevõttesse, samuti kiusatus tulu välja võtta muul moel, näiteks esinduskuludena, mis tähendab suurt tõendamise ja kontrollivajadust.

Lisaks unustatakse, et ka sotsiaalmaks on sama majandusliku mõjuga nagu töö maksustamine. Tuleb vaadata tervikpilti ja see muudab pisut pilti Eestist kui madala maksuga riigist, sest sotsiaalmaks on üle keskmise. Soomes on sotsiaalmaksu kulu kuni 24%.

Tööjõumaksud võiksid järgmise valitsuse mandaadi ajal väheneda 2-4 mld eurot. See tähendaks madalamaid määrasid nii madalal kui kõrgemal tulutasemel. Tulevikus tahaksime, et kõrgeim maksumäär ei oleks üle 50%.

Soomes tehtud ettepanekud tööjõukulude alandamiseks näevad üldjuhul ette mõju korvamise sellega, et riik võtab võlga juurde. Ma ei nimetaks seda sisemiseks devalveerimiseks. Näiteks ettepanek, et 2-3 aastat maksaks tööandjate ja –võtjate asemel pensionimakseid riik. Aga kas me saame avalikus sektoris suuremaid defitsiite lubada?

Soome kaotas AAA reitingu, kuid saab laenu ikka väga odavalt. Võiks mõelda, et miks mitte kasutada seda raha majanduse stimuleerimiseks. Määrav on, kas me suudame samal ajal teha avalikus sektoris reforme, mis veenaks kapitaliturge, et Soomel ei teki tulevikus nende laenudega probleeme. Et suuremad võlad on ajutised ja aitavad majandust elustada. Siiani ma sellist võimalust pole näinud. Võib-olla suudaks selliseid reforme teha uus valitsus, kui see oleks ühtsem. Me ei saa astuda samme, mis meie usaldusväärsust õõnestaksid.

Palkade vähendamine ei ole minu arvates teostatav. Palgad lepitakse kokku kolmepoolsetel kõnelustel ja nominaalpalk on väga visa alanema.

Selle n.ö sisemise devalveerimise korvamiseks, et alandada sotsiaalmaksu. Valitsus võtaks laenu ja paneks selle raha pensionifondidesse, et asendada erasektori panust. Kui sotsiaalkulud alaneksid 5-10 protsendipunkti võrra, oleks sel tuntav mõju.

Jah. Teisalt eeldab kontratsükliline eelarvepoliitika, et halbadel aegadel püüab valitsus majandust ergutada, et headel aegadel see raha maksudena tagasi võtta ja vajadusel buumi pidurdada. Samas vajavad teed ja raudteed investeeringuid. Soome leiaks mõistlikke projekte ka selle Euroopa Komisjoni 300 mld euro suuruse investeerimispaketi jaoks, mida plaanitakse, näiteks kiirraudteeliin Helsingi ja Turu vahel.

ELi sanktsioonide mõju on minimaalne, Venemaa vastusanktsioonid mõjutavad eelkõige toiduainetetööstust. Kõige negatiivsem mõju tuleb aga Venemaa majanduse nõrgenemisest, mis tähendab vähem eksporti Venemaale ja vähem turiste Soome, nõrgemat rubla. Samuti potentsiaalseid uusi seadusi Venemaal, mis võivad olla negatiivsed. Meedias on juba näha välisosaluse piiramist. Võib-olla tulevad näiteks uued nõuded, et riigihangetel tuleb osta Venemaal toodetud kaupu.

Firmade kohanemisvõime on erinev – mis on globaalsed, neil on kergem uusi turge leida. Kui aga Vene turist ei tule Soome idaossa kohvi jooma, ei tule asemele ei Saksa ega USA turistid. See on kaotatud. Sama lugu kinnisvaraturuga riigi idaosas - kui ostjaid pole, siis vara väärtus langeb ka soomlaste jaoks.

Toidutööstusel on probleem, kuna Soome firmad on globaalsel tasandil väiksed. Suhteline eelis oli neil Venemaa turul.

Miinimumpalga tõus tähendab alati vähemalt lähiajal tööpuuduse kasvu, kuna osa tegevust ei ole sellise palgataseme juures enam elujõuline. Teisalt, võtame Põhjala mudeli, kuidas Soome on arenenud. Meil olid kollektiivsed palgakokkulepped, mis kõigil enam-vähem samas ulatuses palku tõstsid. See tähendas, et sõjajärgsetel kümnenditel nõrgemad majandusharud hääbusid ja tugevamad said tänu suhteliselt aeglasele palgatõusule konkurentsieelise. Aga me räägime aastakümnetest, me ei tõstnud miinimumpalka järsult ühe valimisperioodi jooksul.

Soomes valimiskampaanias palkadest ei räägita, kuna see on tööturu osapoolte teema ja valitsusel on palkade kujunemises väga vähe kaasa rääkida. Kui seda teed minna, et kiiresti miinimumpalka tõsta, peaksite olema teadlikud, et vajate ümberõpet ja meetmeid töötuse kontrolli all hoidmiseks. Kus saavad tööd need, kellele erasektor enam palka maksta ei jõua?

Peab endale aru andma, et Eestil on olnud kulueelis mitmetes sektorites, mis on olnud põhjus, miks ettevõtted siia on kolinud. Ja see on küsimus ka avalikule sektorile – kuidas selliseid kõrgeid palku rahastada.

Jah, ettevõtted oleksid surve all tootlikkust tõsta. Aga on rida tegevusalasid, kus see lihtsalt ei ole võimalik, kus tehnilise uuendusega ei saa midagi teha.

Pikas perspektiivis on see õige, kuid liiga kiire tõus on riskantne. Eestis on miinimumpalk keskmise palgaga võrreldes üsna madal. Mõistetav oleks, kui miinimumpalk kerkiks keskmisest palgast kiiremas tempos. Aga see ei oleks tõus nelja aastaga 800 eurole.